Tagasitulek reaalsusesse kukutas paljude ettevõtete väärtust
Peeter Koppel
Kaks aastakümmet finantsturgudel
Me elasime enam kui kümme aastat maailmas, kus raha oli tasuta – või vähemalt peaaegu tasuta. See on aga olukord, kus pideva rahatrüki kontekstis üha suurem kogus raha ajas üha kõrgema riskiga taga üha väiksemat tootlust. Nõnda saime me osa igasugustest „huvitavatest arengutest.“ Alates sellest, kuidas ühel hetkel selgus, et riidekapi-suurune korter Kalamajas maksab veerand miljonit kuni selleni, et meie kohalikul börsil käivitus enneolematu spekuleerimisfestival, kus palju ei puudunud, et eksootilisemas börsinimekirjas oleks kaubeldud ka juba „Mees ja Koer“ tüüpi osaühingutega, millede väärtusest keegi, kes elus kunagi on ettevõtte hindamisega kokku puutunud, ei olnud võimeline aru saama.
See oli kokkuvõttes (rahatrükiga kaasnev) varahindade inflatsioon. Neidki oli piisavalt, kes leidsid, et tasuta raha ning süsteemi pidevalt lisanduv likviidsus viivad ühel hetkel ka päris- ehk tarbijahindade tasandi inflatsioonini. Ei saa öelda, et neid oleks tahetud väga kuulata. Ometigi see ühel hetkel juhtus. Jah, poliitikutele ja kohati ka keskpankuritele meeldib rääkida, et asi on energiahindades ja energiahinnad tulenevad sellest, et meie naabruses asub tuumanupuga bensiinijaam, mille hullunud direktor (diktaator) arvab, et tolle bensiinijaama territoorium, mis niigi on maailma suurim, võiks olla veel suurem. Mugavalt jäetakse mainimata, et energiahinnad tõusid ammu enne „bensiinijaama direktori“ agressiooni naaberriigi suhtes. Mugavalt jäetakse mainimata, et päris suur osa maailmast arvab, et oluline põhjus energiakriisiks on energiapoliitika, mille puhul ei mõistetud olulist seaduspära – uutele energia-allikatele üleminek eeldab seda, et nö. vana energiat on üleminekuperioodil piisavalt ja see on talutava hinnaga.
Aga see selleks. Oluline on see, et inflatsioon jõudis kohale ka tarbijahindade tasandile. Oluline on see, et see inflatsioon on tänaseks ületanud nii oma kestvuselt kui suuruselt kogu arenenud maailmas selle, mida osati (taheti) oodata. Või vähemalt on ületanud selle, mida keskpankade poolt kommunikeeriti. Oluline on see, et kirjeldatud areng on kaasa toonud keskpankade poolse mõningase paanika, kus intressimäärade tõstmise teel üritatakse süsteemi hinnastabiilsuse juurde tagasi tüürida. See ongi maailma majandust käesoleval aastal enim mõjutanud asjaolu. Kui rahale tekib hind ning riskivaba tulumäär on nullist kõrgem (ning kerkib), rahuneb suur osa seni paanilis-hüsteeriliselt tootlust otsinud rahast maha – seda isegi kõrge inflatsiooni korral. Riskivaba tulumäära tõus aga tähendab seda, et nö. investori jaoks on näiteks iga ettevõtte poolt teenitav kasumiühik vähem väärt. Kui iga teenitav kasumiühik on vähem väärt, on vähem väärt ka ettevõte.
See ja just see fakt paljuski seletab asjaolu, miks me näeme 101 väärtuslikuma ettevõtte puhul kohati kahekohalise protsendimääraga mõõdetavaid languseid. Sarnane langus on olnud globaalne. See langus on paraku üha ebaloogilisemana tunduvas maailmas loogiline.
Teine selgelt globaalne protsess on olnud miski, mis kipub samuti inflatsioonilises keskkonnas juhtuma, on toormehindade märkimisväärne ülespoole liikumine, kusjuures jutt ei ole ainult energiakandjatest. Mitmete tublide oma väärtust kasvatanud ettevõtete puhul me näeme otseselt kas kütuse-, energia- või toormehindade selget positiivset mõju. Loomulikult on sellel mündil ka teine külg ning need, kellede jaoks on toormed nö. teistpidi oluline sisend, on omadega selgelt hädas, sest sageli pole sisendite kiirelt kordades liikuva hinna risk lihtsalt maandatav.
TOP-ist tuleb välja ka veel üks asjaolu – nimelt on info- ja side-ettevõtted suutnud oma kasvu ka käesoleval aastal jätkata ning globaalne trend tehnoloogiaettevõtete jõuliseks allapoole hindamiseks pole meile jõudnud. Samuti moodustab see sektor üha suurema osa meie SKT-st. Selle arengu üle saab vaid heameelt tunda, sest see ja just see areng on miski, mis näitab, et me riigina rühime ikkagi väärtusahelas kõrgemale.
Kui aga hakata vaatama tulevikku, siis on täiesti selge, et senine keskkond on „üllatusliku“ inflatsiooni tõttu läbi. Iseloomustasid seda keskkonda madalad (või suisa olematud) intressimäärad, rahatrükk ning varahindade inflatsioon. Aga ka globaliseerumine, tootmise liikumine odavamatesse piirkondadesse ning Interneti poolt tekitatud hinnakonkurents. Nagu me teame, siis globaliseerumisele andis pandeemia juba teatud tagasikäigu, sest oluliste kaupade tootmine liiga kaugel ei andnud selgelt piisavat tarnekindlust. Tootmise toomine „koju tagasi“ tähendab aga tegevust selgelt kallimas keskkonnas. Sõja poolt niigi pingelisel turul tekkinud energiašokk on aga olemuselt samuti inflatsiooniline.
Kõik eelnev tähendab aga seda, et keskpangad ei saa (ega ka taha) appi tõtata likviidsust süsteemi juurde pumbates. Vähemalt seni, kuni kõrgemate intresside pärast kellelgi päriselt valus hakkab. See aga tähendaks juba rahatrükki niigi inflatsioonilises keskkonnas. Jääb vaid loota, et me selleni kunagi ei jõua. Seni on meil ju päris hästi läinud. TOP101 on selle ilmekaks tõestuseks.
