Toptech 2024 - jaht likviidsusele

Rando Rannus

Siena Secondary Fund’i partner

Likviidsussündmused – olukorrad, mil erinevatele ökosüsteemi osalejatele pakutakse likviidsust, näiteks uue raha kaasamise, IPO, ühinemiste ja ülevõtmiste või järelturu tehingute kaudu – on startup-ökosüsteemi tõhusaks toimimiseks kriitilise tähtsusega. Need ei ole mitte ainult viis kasumi realiseerimiseks mittelikviidses erakapitalis, vaid on käsitletavad kui katalüsaatorid talentide ja teadmiste vabastamiseks uue põlvkonna ettevõtetesse. Võtame kasvõi Skype’i efekti – pärast Skype’i eBayle müümist 2005. aastal on käivitatud enam kui 900 uut idufirmat, millest paljud on saanud tuntuks nagu näiteks Wise või Bolt.

Need sündmused on aja arenedes muutunud olulisemaks tänu lihtsale tõsiasjale, et ettevõtted jäävad mittenoteerituks palju pikemaks ajaks – 1999. aastal oli ettevõtte keskmine eluiga enne IPOt vaid 4,5 aastat. Sellesse sajandisse hüpates on see näitaja 2020. aastaks kasvanud 12 aasta peale. Või siis kui vaadata konkreetseid näited nagu ülalmainitud Skype, mille puhul oli see kõigest 2 aastat vs võrreldes Boltiga, mis tegutseb juba 12. aastat ning millel pole veel selget nähtavust IPO osas.

Kahjuks pole olukord viimase kahe aasta jooksul paranenud. 2023. aastal näitasid avalikud turud stabiliseeruvaid kordajaid, kuid ülemisse kvartiili kuuluvad ettevõtted kauplevad endiselt alla 10 aasta keskmiste kordajate. See näitab, et pandeemiajärgne entusiasm on kadunud ja hinnangud on ühtlustunud reaalsete finantsnäitajatega.

IPO turgude madalam aktiivsus on omakorda vähendanud hübriidstrateegiaga investorite (ingl k crossover investors) aktiivsust, kes tegutsevad nii avalikel turgudel, kuid investeerivad ka eraturgudel IPO-eelsetesse ettevõtetesse. See on teatud mõttes allakäiguspiraal, kuna vähem hübriidstrateegiaga investoreid tähendab, et saadaval on vähem kasvukapitali, mistõttu on ettevõtetel raskem saavutada IPO käivitamiseks vajalikku suurust. See omakorda vähendab IPO-de arvu, mis omakorda pärsib crossover-investorite kaasamist.

Sama loogika kehtib riskikapitalifondide kohta, kes peavad oma fondiinvestoritele kapitali tagastama. Kui IPOde või ühinemiste ja ülevõtmiste kaudu likviidsust pole, ei saa uute fondikohustuste kaudu ökosüsteemi uut kapitali süstida. See on kui iseennast võimendav tsükkel, kus kumbki pool toetab teist: vähem IPOsid toob kaasa vähem kasvukapitali ja vähem kasvukapitali toob kaasa vähem IPOsid.

Turu avamiseks muutuvad investorid innovaatilisemaks ja otsivad alternatiivseid likviidsuse võimalusi. Riskikapitali järelturg – tehingud, kus selle asemel, et süstida uut kapitali idufirmadesse, kaubeldakse idufirma olemasolevate aktsiate või osakutega – on muutumas üha atraktiivsemaks igat tüüpi müüjatele: fondiinvestoritele, inglitele, riskikapitalifondidele, varajastele töötajatele ja asutajatele. Viimase 4 aasta jooksul on riskikapitali järelturu maht oma suurust kahekordistunud, ulatudes 2023. aastal enam kui 130 miljardi dollarini.

Eestis oleme näinud mõningaid järelturu tehinguid, seda siis nii kohalike spetsialiseeritud fondide kui ka suurte USA tuntud riskikapitalifondide poolt, mis on pakkunud likviidsust osana suuremast rahastamise ringist. Tegemist on aga vaid veetilgaga ookeanis, kuna kogu Eesti startupide turukapital on tublisti üle 15 miljardi, kuid likviidsusvajadus on paarsada miljonit aastas. Seega ei oota IPOt mitte ainult Bolti töötajad ja investorid – kogu ökosüsteem vajab uut suurt likviidsussündmust, mis annaks tugeva tõuke kogu Eesti startup ökosüsteemi arengule läbi uue kapitali, talentide turule sisenemise ja mis kõige tähtsam – uue positiivse eduloona, mis aitaks inspireerida järgmisi põlvkondi.