Eestil on liiga vähe hiigelettevõtteid. Ärme karda ega sega julgeid ühinemis- ja ülevõtmistehinguid

Villu Zirnask

Finantsuudised.ee juht ja Pärnu Finantskonverentsi programmijuht

Tänavuse TOP 101 esimese ettevõtte, Swedbanki, väärtus (2 miljardit eurot) võrdub umbes viie protsendiga Eesti 2024. aasta prognoositavast sisemajanduse kogutoodangust (ligi 40 miljardit eurot). TechTOPi esimesel, Wise´il, on see võrdlusarv märksa uhkem – ligi 22% – ja teisel kohal oleval Boltil ka suur 14%.

See erinevus peegeldab põhiliselt lihtsat tõsiasja, et ettevõttel on rohkem kasvuruumi, kui teda ei kammitse mingil moel ühe riigi või regiooni piirid. Samas pole majandusseadust, mis ütleks, et majandusnäitajate suuruselt oma koduriigi SKTga konkureerimise potentsiaali on ainult start-up-ettevõtetel.

Näiteks meie põhjanaabrite Nokia turuväärtus võrdus ettevõtte hiilguse tipus 2000. aastal Soome umbes pooleteise SKT-ga. Nokia polnud start-up ettevõte selle tänapäevases mõistes, vaid asutatud juba 1865. aastal paberivabrikuna. Ettevõte laienes hiljem erinevatesse valdkondadesse, sealhulgas kummi- ja kaablitootmisse, enne kui eelmise sajandi lõpus keskendus telekommunikatsioonile ja mobiiltelefonidele. Nagu me kõik teame, jäi Nokia mobiiltelefonidega seotud hiilgeaeg ainult kümnekonna aasta pikkuseks ja hiilgusest ilma jääda oli nukker, aga kokkuvõttes jättis see „seiklus“ me põhjanaabrite majandusele ikkagi pigem püsiva positiivse jälje.

Leidub muidugi ka näiteid, kus koduriigist suuremaks kasvanud, aga sellega tugevalt seotuks jäänud ettevõtted põhjustavad koduriigis tõeliselt suure kaose, kui õnn pöördub. Nii läks näiteks Islandil, kui 2009. aastal varises kokku riigi kolm suurimat panka (Kaupthing, Landsbanki ja Glitnir), mis mõni aasta varem olid läinud maailma vallutama. Ent 15 aastat hiljem on sellestki krahhist kosutud (kui täpne olla, siis krahhieelse taseme ületas Islandi elatustase juba 7 aastat pärast krahhi).

Lühidalt: parem saada suurte ettevõtete ebaõnnestumiste tõttu mõnikord kahju, kui kahju saamist kartes erinevaid võimalusi üldse mitte järele proovida. Sattugu pealegi sekka mõni Glitnir või Planet42, mida rohkem riigi väärtuslikumate ettevõtete väärtus ületab riigi sisemajandust, seda parem.

Kui TOP101 nimekirja vaadata, siis ega siin palju pole neid ettevõtteid, mis võiksid tõusta TechTOPi kahele esimesele (Wise, Bolt) kõrvale või mööda – välja arvatud juhul, kui nende kahe äri kapitaalselt kraavi keerab.

Paljudele seab piiri ette see, et tulenevalt emaettevõtte struktuurist ollakse seotud konkreetsete turgudega (näiteks pangad, telekom) või ongi omanike strateegia põhiliselt Eestile orienteeritud. Energiatootjatel võiks justkui olla ambitsiooni ja potentsiaali, aga naaberriikide tuule- ja päikeseparkide rajajad ka ei maga – Eesti mõõtkavas hiigelettevõteteni jõuab mitte niivõrd orgaaniliselt kasvades, kui läbi M&A-tehingute, millega näiteks Infortari tütarfirma Eesti Gaas on viimasel ajal positiivselt silma paistnud.