Inimesed kalduvad hindama teemade suhtelist tähtsust selle põhjal, kui kergesti neid mälust leitakse. Sageli mainitavad teemad täidavad meie mõtlemise, teised aga kaovad kiiresti. See, mida meedia kajastamiseks valib, vastab omakorda nende arusaamale sellest, mis avalikkust parasjagu paelub. Kuna üldsuse huvi äratavad kõige kergemini dramaatilised sündmused ja kuulsused, siis on meediapalavik sagedane. Need Daniel Kahnemani mõtted aitavad mõista, miks oleme olnud pea aasta jooksul tunnistajaks ülemaailmsele hüsteeriale.

Paarsada aastat tagasi arvati, et majanduskasvule tuleb kohe lagi vastu. Täna teame, et maailma majandus on sellest ajast kasvanud üle 80 korra! Börs on aidanud majanduskasvu vedurite edust osa saada, tuues seeläbi kapitalismi igale inimesele lähemale. Vaatamata kaunis pöörasele aastale olen veendunud, et ka edaspidi viivad elu edasi ettevõtlikkus, uudishimu ja asjade uutmoodi tegemine. Kahjuks saavad viirusvõitluses pihta miljonid inimesed ja tuhanded ettevõtted üle maailma, kannatades veel pikalt kollektiivsete majanduste lukku keeramiste ja sotsiaalsete probleemide tõttu. Koroonaviirus on neist ilmselt kõige väiksem mure. Kõige pimedam on teatavasti enne koitu. Kellel töö või ettevõtte päästmise kõrvalt aega jäänud, on saanud korraks hinge tõmmata, uusi sihte ja prioriteete seada.

Nassim Talebi sõnul on kriisi üks päästikutest ettevõtete pidev üleoptimeerimine ja ebapiisavad puhvrid. Riigiabi päästepaketid panevad ebavõrdsesse olukorda need, kes seni konservatiivselt ja korrektselt käitunud. Kõlab küüniliselt, aga ellu jäävad kõige kohanemisvõimelisemad. Kes usub, et tagasi „normaalsusesse“ viib meid vaktsiin, kes on maski- või millegi muu usku – olulised küsimused jäävad: kui suured varud peavad ettevõtetel (ja riikidel!) olema, et selliste ülereageerimistega (riigid lukku) toime tulla?

Juba kevadel võis mitmelt poolt kuulda, et “miski pole pärast enam endine”. Ma arvan, et inimkond teeb kõik endast oleneva, et see väide kummutada. Kardan, et näeme veel enam sotsiaalset distantseerumist ja rohkem riiki. Aga samas, see ongi ju eesmärk olnud, lisaks veel tähelepanu eemale juhtimine alarahastatud haiglavõrkudelt ja üle jõu elamiselt. Kas peame tingimata minema tagasi sellisesse “normaalsusse” nagu enne kriisi? Arvan, et ei pea. Tasakaalupunkti leidmine normiks kujunenud ultraglobaliseerunud maailma ja kapselduva kahanemise vahel saab olema väljakutseid pakkuv.

Maailma koguvõlg on tänaseks saavutanud taseme, et seda on võimatu tagasi maksta. Ka tänast kriisi ravitakse rahatrükiga. Aga kes mäletab, mis oli päevauudiseid läbiv teema aasta eest? Keskkonna jätkusuutlikkusega seotud väljakutsed. Praegu võib ekslikult jääda mulje, et see probleem on lahendatud.

Maailma suurima investeerimisfondi BlackRock juhi Larry Finki sõnul võtavad investorid juba  mõne aasta pärast investeerimisotsuste tegemisel arvesse ESG (environment, social, governance) näidikuid ehk hindavad järgmist:

1) milline on ettevõtte mõju keskkonnale;

2) kas ja kuidas panustab ettevõte oma tegevusega ühiskonna arengusse laiemalt;

3) kui läbipaistev, eetiline ja vastutustundlik on ettevõtte juhtimine.

Selle reaalsuseks muutumine juba käib – investeerimine ja väärtused käivad käsikäes. Näiteks on uuringutulemused näidanud, et ligi 90% noorema generatsiooni investoritest võtab oma investeerimisotsuste tegemisel arvesse ettevõtte ESG näidikuid. Suured pensionifondid ei paiguta raha ettevõtetesse, kes ei adresseeri kliima ja keskkonna küsimusi jne.

ESG võib esmapilgul tunduda laialivalguv, kuid tegelikult on see konkreetne nimistu mõõdikutest, mille alusel ettevõtete tegevust hinnata. Sarnast loogikat kasutades oleme analüüsinud ka TOP101 ettevõtteid, peamiselt kas ja kuidas nad nimetatud mõõdikuid oma tegevuses arvestavad.

Kui keegi arvab, et ESG puhul on tegu mööduva moeröögatusega, siis mina ei näe alternatiive puhtama looduskeskkonna saavutamiseks. Trend vastutustundlikuma tuleviku suunas on ilmselge, kuna juba täna näeme, et investeeringud ESG-ga arvestavatesse ettevõtetesse üha kasvavad. Mis olulisem, maailma suurimad ESG-fondid „löövad“ turgu. Ettevõttel, kes nende küsimustega täna ei tegele, muutub oma tegevuse rahastamine tulevikus keerulisemaks ja kallimaks. Küsimus ei ole usus, vaid klassikalises nõudluse ja pakkumise funktsioonis.

Mitukümmend aastat inimeste mõtteprotsesside ja otsuste kujunemise uurimist on leidnud, et tihti ei käituta olulisi otsuseid tehes ratsionaalselt, ollakse põhjendamatult enesekindlad ja tuginetakse liigselt intuitsioonile. See koos karjainstinktiga võib lõpuks väga kalliks maksma minna, olgu selleks siis isiklikud või riiklikud investeeringud. Me kaldume üle hindama seda, kui palju me maailmast aru saame ning alahindama juhuse rolli sündmustes. Seega tasub keeruliste otsuste puhul küsida: kas tegemist oli õnneliku juhuse või oskusega? Õnn etendab teatavasti igas eduloos suurt rolli, palju suuremat kui reeglina endale tunnistada soovitakse. Soovin seetõttu kõigile nende tegemistes eeskätt õnne ja edu.

Kaarel Ots, Nasdaq Tallinn juhatuse esimees