Peeter Koppel, kaks aastakümmet finantsturgudel

Üldiselt paistab olevat nii, et soov kasvu taga ajada tuleb inimloomusest. Alati on vaja paremini, kiiremini ja rohkem. Ning isegi olukorras, kus kätte on jõudnud aeg, kus teatud ressursside piiratus on inimloomuse loomulikule kasvuihalusele hakanud piire seadma, otsitakse kasvu ka neid piire arvestades. Näiteks üha enam kajastust leidev ringmajanduse kontseptsioon on suunatud sellele, et hoida väärtuslikud ressursid mingil viisil efektiivses kasutuses seni, kuni see on vähegi võimalik.

Ressursside piiratus või üha kasvav soov keskkonda hoida aga tekitavad surve efektiivsuse/tootlikkuse kasvuks, mis muide on demograafiliste protsesside kõrval teiseks olulisimaks struktuurseks majanduskasvu (!) tekitajaks. Seega kasvu nö. taga ajamine on loomulik inimesele kui „majanduslikule loomale,“ keda innustabki peamiselt kasumimotiiv. Kui ressursid on ka tegelikkuses siiski piiratud, siis tootlikkuse kasvatamise puhul isegi teoreetiliste ülempiiride leidmine nõuab ikka väga head fantaasiat. Seega kipuvad muide igasugused kestliku kahanemise jms. ideed olema vastuolus nii inimloomuse kui ka majanduskasvu kui selliste juurpõhjustega – või vähemalt ühega neist.
Kui asetada kasvu poole püüdlemine ettevõtluse konteksti, siis kasvuettevõttena käsitletakse ettevõtet, mis suudab genereerida märkimisväärset kasvavat rahavoogu ja/või kasumit. Kui tekib küsimus, mida tähendab antud kontekstis „märkimisväärne,“ siis siinkohal on jutt määradest, mis on majanduse, turu või valdkonna keskmisega võrreldes oluliselt kiiremad.

Teine väga oluline kasvuettevõtte omadus on see, et ettevõte suudab oma jaotamata kasumit ettevõttesse tagasi investeerides väga hästi tööle panna. See aga tähendab seda, et kasvuettevõte oluline omadus ongi see, et teenitud kasum läheb ettevõtte edasisse kasvu. Vastupidi on see nn. väärtusettevõtete või „rahalehmade“ puhul, kus kasumit pole võimalik ettevõttesse tagasi suunates/investeerides enam efektiivselt tööle panna ning seetõttu jaotatakse kasum omanikele dividendidena välja, või kui ollakse börsil, ostetakse aktsiaid tagasi.

Kui vaadelda, millistest sektoritest me üldiselt leiame enim kasvuettevõtteid, siis globaalselt on selleks olnud tehnoloogiasektor. Sageli sellised ettevõtted on näiteks pärast börsile tulekut jätkanud nii käibe kui kasumi märkimisväärset kasvatamist. Seda kusjuures kontekstis, kus börsile tulles on nende suhtarvud olnud sellised, mis viitavad sellele, et ettevõte on jõudnud teatud küpsusfaasi ning professionaalid kipuvad ütlema, et „kõik on sellesse hinda juba sisse arvestatud.“ See on aga arusaam, mille ekslikkuses ollakse pidanud korduvalt veenduma. Heaks näiteks TOP 101 puhul on LHV Group, mille suhtes oldi IPO ajal meelestatud just kirjeldatud viisil, kuid mis on omanikele osutunud tõeliseks rahapajaks.
Ettevõtte aktsia kasv sai tõelise hoo sisse eelmisel aastal pärast tervisekriisi poolt majandusele ja seega ka turgudele tekitatud šokki. Üldiselt paistavad jõuliste väärtuse kasvatajatena silma ka teised siinmail tegutsevad finantssektori ettevõtted, omanike päritolule vaatamata – mõnede nende kohta „kasvuettevõte“ öelda oleks vast liialdus, sest ollakse pigem justkui vana majanduse rahalehma staadiumis. Lihtsalt keskkond on erakordselt soodne olnud. Samas leiame kiirete kasvajate hulgast ka ettevõtte, mille puhul saame mainida tehnoloogiasektorit – Nortali.

Kui aga vaadelda seda, kuidas käituvad kasvuettevõtted majandustsüklite eri faasides, siis üpriski loomulikult läheb neil kõige paremini siis, kui ka majandus on jõulises kasvufaasis. Loomulikult sellisel juhul kipub käive kasvama, kuid see pole ainus asjaolu. Tsükli kasvufaasis kipub raha olema kergelt kättesaadav ning see võimaldab kasvule veelgi hoogu anda. Kõik, kes kontseptsiooni finantsvõimendus aga mõistavad, teavad väga hästi, et see kipub töötama mõlemat pidi. Seega on kasvuettevõtted tundlikud tsüklile ka vastupidises suunas ja nende käekäik kipub võimenduma ka „valele“ poole. Seda kasvõi sellepärast, et majandustsükli ebameeldivamas faasis on laenuraha nii kallim kui ka raskemini kättesaadav. Nimekirja mõnede kiirelt väärtust kasvatanud finantsvahendusettevõtete jaoks võib kallim raha olla aga igati positiivne, sest netointressimarginaal kasvab. Samuti oleks ilmselt kõik pangad õnnelikud selle üle, kui ajaloolises tipus oleva mahuga deposiitide puhul ei oleks keskpanga deposiidimäär miinusmärgiga ning suurte klientidega ei peaks pidama vestlusi sellest, kuidas raha hoidmine pangas tähendab pangale maksmist mitte vastupidi.

Üldiselt kasvuettevõtted õitsevad majanduse kasvufaasis ja võivad olla problemaatilised olukorras, kus majandusel nii hästi ei lähe. See sõltub aga juba valdkonnast, kus ettevõte tegutseb. Näiteks võivad jaekaubanduses odavale hinnale panustajad osutuda ka keset surutist kasvuettevõteteks. Samas tervisekriis pole traditsioonilisele jaekaubandusele ka just hästi mõjunud. Suurimateks kaotajateks on loomulikult aga ettevõtted, mis otseselt kannatavad majanduse pausile panemisest ja sellest, et inimesed reisida ei saa.
Väärtuse kiirete kasvatajate kontekstis jääb silma lisaks finantsile veel üks valdkond – energia. Pärast eelmise aasta ehmatust, kus Ühendriikides nafta hind ka miinuses käis, sest kõik on „üle,“ oleme me tänaseks jõudnud vastupidisesse olukorda, kus kõik on „puudu.“ Energia hind on liikunud ainult üles ning mitmed ettevõtted, kellel selle konkreetse teema puhul „oma nahk turul“ on, paistavad väärtuse kasvuga ka selgelt silma – olgu see siis Graanul Invest, millest suur tükk läks teatavasti hiljuti müüki.

Mida aga Top 101st veel järeldada saab? Seda, et isegi keset pretsedenditut kriisi on võimalik mehiselt väärtust luua ja kasvatada. Taamal küll tekib küsimus, kui palju sellest on seotud hetkel käimasoleva monetaarpoliitilise eksperimendiga, kuid jäägu need mõtted teiseks korraks ning praegu saab sellest tabelist ainult rõõmu tunda!