Tants kahe eluliselt tähtsa ressursi ümber
Peeter Koppel
Veerand sajandit finantsturgudel
Teatavasti elasime enam kui kümme aastat maailmas, kus raha oli tasuta – või vähemalt peaaegu tasuta. See oli aga olukord, kus pideva rahatrüki kontekstis üha suurem kogus raha ajas üha kõrgema riskiga taga üha väiksemat tootlust. Siit pole raske järeldada, et ettevõtete iga tulevase kasumiühiku eest oldi valmis maksma üha rohkem ja rohkem. See aga sõidutas kuni eelmise aastani ettevõtete väärtuseid üha kõrgematesse sfääridesse. Kohe, kui rahale tekkis hind, siis saabus tõehetk, sest kahtlaselt äkiliselt oli võimalik raha paigutada ka (peaaegu) riskivabalt. Veelgi enam – see, millise tootlusega oli raha võimalik riskivabalt paigutada – ka see määr kasvas kiirusega, millele on ajaloost raske pretsedenti leida. Lisaks polnud see protsess ju lokaalne. Nagu polnud ka selle protsessi tinginud inflatsioon.
Kokkuvõttes tähendas arenenud maailma kahekohaline inflatsioon ja rekordkiirelt kerkinud raha hind põlvkonna olulisimat keskkonnamuutust, mille puhul oleks raamatutarkuse puhul oleks eeldanud, et kõik, mis oli väärt palju, on edaspidi väärt vähem ning kõik, mis oli väärt vähem, on edaspidi väärt veel vähem. Aga päris nii see siiski ei olnud, sest intresside kiire tõus tingis olukorra, kus finantsvahendajad suutsid oma väärtust kenasti hoida. Ühiskond oli ja on siiani pankade hiidkasumite peale pahane ning kohati räägiti isegi üpris meelevaldsetest riiklikest potentsiaalsetest konfiskeerimisaktsioonidest, kuid need siiski ei teostunud. Samuti võib väga selgelt eeldada, et keerulisemaks muutuvateks majandustingimustes hakkab kasvama ka mittetoimivate laenude osakaal ning ehk sunnib ka turg edaspidi raha deponeerijatele rohkem intressi maksma? Siin tuleb kasutada tinglikku kõneviisi sellepärast, et ülekapitaliseeritud pankadele on intressimäärade tõusust tingitud pärituul loonud veelgi täiendavaid puhvreid ning olukorda vaadeldes on ebatõenäoline, et jahtuva majanduse kontekstis pankade lahkus deposiitorite suhtes kasvaks muudel põhjustel kui turundus – need kampaaniad saavad olema aga ajutised. See aga, et väärtuslikemate ettevõtete esikümnest leiab kolm tavalist kahtlusalust, vabandust, panka, ei ole sellise keskkonna puhul siiski eriti üllatav. Nagu pole ka üllatav see, et üks veidi väiksem pank suutis oma väärtust kenasti kasvatada. Ilmselt selleks, et pankade teatud mõttes ruulimine esikümnes lõppeks, peaks juhtuma midagi väga suurt. Seni aga pole midagi imestada – raha on maailma olulisim ressurss – võib vast isegi öelda, et krediit on maailma olulisim ressurss ning keskkond on olnud selle ressursi kraani juures istujate jaoks suisa erakordselt soodne. EBITDA Top 5 on Eestis pangad. See vist ütleb palju, kui mitte kõik.
Teine oluline ressurss, mille ümbert „tantsida,“ on loomulikult energia. Börsile lisandus tükike meile kõigile kuuluvast energiaettevõttest ning see, kuidas ja kellele see kuulub, sai senisest selgemaks. Asjaolu, et börsile lisandus juba üle-eelmise aasta lõpul ettevõte, millel on ka mastaapi ja/ehk kapitalisatsiooni, tõstis sisuliselt kogu börsi usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust. Viimasel ajal küll tundub, et roheenergia mesinädalad on läbi ning üha rohkem tunnistatakse, et oluline põhjus energiakriisiks on energiapoliitika, mille puhul ei mõistetud olulist seaduspära – uutele energia-allikatele üleminek eeldab seda, et nö. vana ja musta/pruuni energiat on üleminekuperioodil piisavalt ja see on talutava hinnaga. Mesinädalate lõpp on kaasa toonud roheenergiaettevõtete müügilaine, samal ajal, kui musta/pruuni energiaga tegelevad ettevõtted suplevad rahas. Meil sellest otseseid võitjaid ei ole.
Kolmas trend, mida TOP-ist on võimalik haarata, on IT-ettevõtete võimekus oma väärtust kasvatada. Ka see on globaalne trend – arvestades, et raha on kallinenud, võiks IT-ettevõtted teoreetiliselt olla kaotajate hulgas. Aga, kuna meil on tasapisi käimas väike revolutsioon, mille taustal on tehisintellekt, siis läheb ka sellel sektoril hästi ning selle osakaal meie sisemajanduse kogutoodangust kasvab loodetavasti ka edasi. Loodetavasti sellepärast, et meil on hädasti vaja kasvumootoreid, sest juba mainitud kallim raha on selgelt kahjustanud meie töötleva tööstuse seda osa, mis on seotud meie peamiste ekspordipartnerite kinnisvaraturgudega. Seal aga pole praeguse seisuga kiiret paranemist loota. Seega pöidlad pihku, et järgmisel aastal samal ajal ei peaks meeleolu praegusest nutusem olema. Sest tegelikult TOPPi vaadates ta seda ju ei ole. Kasvud on suuremad kui kaotused ning inflatsioonilises keskkonnas on toime tuldud isegi üllatavalt hästi.
