Kui normaalsel aastal oleks Eesti väärtuslikumate ettevõtete TOP 101 andnud adekvaatse pildi sellest, kellele ja millele Eesti majandus toetub, siis 2020. aastal sai sellest juba enne edetabeli avaldamist kurioosum. Näiteks esinumbrist, Tallinkist, mida veel veebruari seisuga paistis ees ootavat kindel tulevik, oli kõigest kuu aega hiljem saanud riigi abistava rahasüsti vajaja.
Teistele edetabeli ettevõtetele koroonapandeemia aprilli alguseks veel sama kiiret ja silmatorkavat hoopi polnud andnud. Aga enamiku puhul on kahtlus, et 2020. aasta majandustulemuste põhjal, kui need kord kokku lüüakse, on nende väärtus palju väiksem ja osad jõuavad ka pankroti äärele. Ühel või teisel kujul – nõudluse langus, takistused tarneahelas, kinnisvara väärtuse langus, klientide võlgnevuste kasv vm – jõuab koroonašokk tänavu kõigini.
Teemal, milline on ärimaailm pärast erakordsete piirangute lõppemist, võiks lõputult arutada, ühelegi väga kindlale järeldusele jõudmata, sest nii palju on praegu ebaselget. Alates sellest, kuna need piirangud üldse lõpevad, ja lõpetades sellega, kas maailm on pärast endine. Kas tarbijad on pärast pandeemiapiirangute lõppu ettevaatlikud või hakkavad karantiini nahka läinud aega kiiresti „tagasi tegema“ (kui sissetulek juhtub alles olema)? Kas esimesena pihta saanud reisi- ja meelelahutusteenused taastuvad pärast pandeemia lõppu endisele tasemele või jäävadki inimesed varasemast kodusemaks – reisivad vähem, teevad kaugtööd rohkem, e-ostlevad ja -meelelahutlevad rohkem? Kui kaugele lähevad ettevõtted oma tarneahelate ümber tegemisel – kodule lähemate, aga kallimate partnerite eelistamisel kaugematele, aga odavamatele?
Lihtsamini vastatav küsimus on see, kas ettevõtete väärtust hinnates – näiteks ostu-müügitehinguks – saaks ja peaks edaspidi rohkem arvestama erakorralisi riske, nagu pandeemia, looduskatastroofid, sõjad, kliimamuutus jmt?
Saaks, aga tavalistel aegadel saab ilma suurema „karistuseta“ eeldada, et ettevõtte äri veereb tulevikus edasi enam-vähem samamoodi, kui seni on veerenud. Arvutad suuremat või väiksemat kasvumäära prognoosides tuleviku rahavood (äärmuslikul juhul eeldad nende stagneerumist või väikest langust) ja diskonteerid tänasesse päeva. Tegelikult on alati olemas ka äri järsu seiskumise risk, mis – tõsi küll – pole vist eales varem tabanud ettevõtteid nii järsku, massiliselt ja üleilmselt kui nüüd.
Varasemates kriisides on valitsused oma kapitalisüstidega appi tulnud eeskätt pankadele, et majanduse vereringe ei seiskuks, ja nii mõnigi kord kriisi ajal omandatud osalused hiljem kasuga maha müünud. 2008. aasta kriisi ajal omandas Ameerika Ühendriikide valitsus ka sealsed suured autofirmad General Motorsi ja Chrysleri. Nende müügist tagasi eraomandusse 4-5-aastat hiljem teenis riik küll kahjumit, aga kasu võis olla kaudne – töökohtade ja suure ajaloolise tähendusega firmade säilitamine. 2020. aastal enne koroonakriisi puhkemist oli General Motors igatahes soliidse 50-miljardilise turuväärtusega ja toimiv firma.
Kas, kui suures mahus ja millistesse Eestile olulistesse ettevõtetesse riik koroonakriisi tõttu raha paneb, oli nende ridade kirjutamise ajal veel üsna ebaselge. Samuti polnud veel liikvel soodsaid tehinguid jahtivaid välisinvestoreid. Aga küll nad tulevad, kui karantiinid lõpevad. Rohkem muutub lähema aasta-kahe perspektiivis tõenäoliselt Eesti TOP 101 ettevõtete omanikering kui ettevõtete nimekiri (s.t nimede taga olevad varad, sest nimed võivad ju seoses omanikevahetustega muutuda).
Kui võrrelda TOP 101 koosseisu aastal 2008 avaldatud Gild 100 koosseisuga, siis leiab neist hulga järjepidevust (ettevõtete arvulisi väärtusi võrrelda ei tasu, sest need on leitud erinevatel põhimõtetel). Nimestikus oli nii siis, kui on ka nüüd mitu suurt panka, samuti Tallink, Eesti Energia, Tallinna Vesi, Telia, Tallinna Kaubamaja/NG Investeeringud, Rocca Al Mare Kaubanduskeskus jpt.
Kahju on sellest, et tavalisel inimesel on võimalik investeerida väga vähestesse Eesti suurematesse ettevõtetesse, sest enamik neist pole börsil noteeritud. Nasdaq Tallinna börsil noteeritud on alla kümne TOP 101 ettevõtte. Praegu on ettevõtetele börsil noteerimise propageerimiseks muidugi kehv aeg, tavaliselt jääb pärast kriise börsidel ettevõtteid hoopis vähemaks. Kui aga mõelda kaugemale tulevikku, siis Eesti majanduse üldist edenemist arvestades võiks pärast koroonakriisist väljumist ületatud saada ka 1997. aastasse jääv noteeritud ettevõtete arvu tipp – siis oli neid 28, 2008. aastal oli 18 ja praegu on 19. Kui eeldada, et koroonakriisist väljumine võtab aega paar-kolm aastat, mille jooksul uusi ettevõtteid börsile ei tule, siis oleks tore ja tehtav siht järgmine: 30 börsifirmat Tallinna börsi 30. aastapäevaks 2026. aastal. Eesti TOP 101 sisaldab ju kaugelt enam kui kümmekonda börsiväärilist ettevõtet.
Villu Zirnask, majandusajakirjanik
